Aasta vaikimist

Märkamatult on aasta möödunud päevast, kui viimati avalikult POTSiku blogisse kirjutasin. Tegelikult mitmel korral olen blogi taharuumidesse midagi kirjutanud, kuid alati on need kirjutised jäänud poolikuks või ei ole suutnud neid teistele lugemiseks pakkuda. Miks nii?

Kunagi hakkasin POTSist kirjutama selleks, et internetis oleks olemas natukenegi infot selle diagnoosi kohta. Samuti ma soovisin teha ennast nähtavaks, et sama diagnoosiga inimesed mu üles leiaksid. 5 aasta jooksul on üllatavalt palju inimesi minuga ühendust võtnud ja nii mõnigi on just tänu sellele blogile jõudnud diagnoosini. Ja mis põhiline, me saame olla üksteisele toeks ja teame, et me ei ole üksi sarnase diagnoosiga. Kõik kurdavad ühte ja sama, alati ei saa piisavalt infot POTSi kohta. Tihti on arstidele järjekorrad nii pikad, et kui vahepeal tekivad mingid uued sümptomid või mured, siis ei olegi kusagilt nõu või abi küsida. On arste, kes on teadlikud POTSist ja on arste, kes pole kursis POTSiga. Minule isiklikult tundub, et aastate jooksul on olukord vaikselt paremaks muutunud. Kuid korralikult seletatavat infot POTSi kohta endiselt ei ole internetis võimalik leida.

Juhtus nii, et minu eesmärgid hakkasid mind väsitama. Üks asi on olla ise haige, kuid teine asi on suhelda sama diagnoosiga inimestega. Muidugi see oli huvitav, sest aastate jooksul sain uudistada POTSi üleüldiselt. Mingist hetkest olude sunnil olin liigselt POTSi teemades ja väsisin sellest. Paratamatult hakkasin siis oma haigust rohkem märkama. Aastate jooksul lootsin, et ehk ajaga tekib interneti avarustesse asjalikumat infot POTSi kohta ja siis saan vaikselt oma blogidega unustuste hõlma kaduda.

Blogi kirjutades olen alati tundnud mingit nähtamatut vastutust. Vastutust selle ees, et mida ma ikkagi avalikult kirjutan ja ehk kogemata hirmutan inimesi. Iga POTSi juhtum on erinev, kellel kergem, kellel raskem. Blogis on lihtsalt minu teekond minu tervisega. Ja mingist hetkest tundsin, et ei taha enam sedasi avalikult lahatud olla. Mingi seletamatu ängistus. Kuigi ma olen saanud lugejatelt ja arstidelt positiivset tagasisidet, et olen võtnud eesmärgiks teha teavitustööd POTSi osas, siis ikkagi olen muutunud kahtlevaks. Ma ju tean, kuidas inimesed haigestudes hakkavad googeldama sümptomeid või diagnoosi. Ka mina kunagi tegin sedasi ja oi kui mitmel korral põhjendamatult ehmusin. Ja noo ma ei taha inimesi hirmutada, ausalt ka.

Mu eesmärk on olnud tutvustada elu haigena ja elu POTSiga, selleks et ehk teised inimesed mõistaksid paremini inimesi, kes on sarnases olukorras. Või siis lihtsalt pakkuda äratundmisrõõmu, et oi näe, keegi kogeb midagi sarnast.  Kuid noo see elu POTSiga tundub vahel ikka nii ebanormaalne, et isegi enda blogi lugedes hakkab imelik. Mis siis veel teised arvavad?

Blogi kirjutades tegelikult ma ei ole olnud üdini aus. Olen üritanud ikkagi kuidagi positiivsemates toonides kirjutada, kuid haigeks olemise varjuküljed olen jätnud kirjutamata. Ma ei ole kirjutanud sellest kõige raskemast perioodist, kuidas peale lapse sündi 3 aastaga tervislik olukord väga halvaks muutus ja milline hirm mind valdas. Ma ei ole kirjutanud medistiinikarusellis olemisest ja kuidas see mõjutas mind. Ma ei ole kirjutanud sellest, kuidas POTSi tagajärjel tuleb maadelda korduvalt depressiooniga. Ma ei ole kirjutanud sellest, kui keeruline on haigena kasvatada last. Ma ei ole kirjutanud sellest, millised süümepiinad on mul lapse ees, sest minu tervise tõttu on tema lapsepõlv raskem ja keerulisem. Ma ei ole kirjutanud sellest, kuidas muutub inimese mõttemaailm, kui keha jääb haigeks. Ma ei ole kirjutanud paljudest teemadest.

Ja ma pole ka kirjutanud sellest, kuidas ma tegelikult olen tänulik selle üle, et mu tervisega on lood nagu nad on. Tundub uskumatuna, et kuidas inimene saab isegi õnnelik olla selle üle, et on haige. Eks me kõik kogeme ja õpime oma elus igasuguseid asju. Ja just tänu haigusele olen õppinud väga palju asju nii enda, inimeste kui ka üleüldiselt elu kohta. Tegelikult on see kõik olnud väga huvitav teekond.

Kuid miks ma aastaks vaikisin? Tahtsin võtta pausi POTSist. Jah, minu POTS on igapäevaselt elus olemas, kuid soovisin muul ajal sellest eemal olla. Isegi sulgesin POTSi blogid, sest tundsin, et ma ei jõua enam blogi kaudu uute inimestega suhelda. See muutus minu jaoks liiga väsitavaks. Ja soovisin vabaneda sellest nähtamatust vastutusest. Kuid juhtus nii, et korduvalt sooviti neid blogisid lugeda ja nii ma nad uuesti avatuks tegin. Oli näha, et inimestele on abiks mu kirjutised, isegi kui ma jooksvalt enam ei kirjuta. Ja ma olin mures, et kust saavad infot uued POTS diagnoosiga inimesed jne.

Muidugi oli veel põhjuseid, miks ma vahepeal ei kirjutanud. Tervisega probleemid (mitte POTS), elulised probleemid, lapse tervisega probleemid ning lapsel kooliga probleemid – seda kõike oli nii palju, et mul ei olnud jõudu ja jaksu kirjutamiseks. POTSiga on niigi jõuvarud limiteeritud ja siis tuleb teha valikuid. Isegi oma huvist ja huviblogi kirjutamisest pidin loobuma. Et viimane aasta on olnud väga raske ja keeruline.

Kahjuks ma ei saa lugejatele mitte midagi lubada, et kas ja millal POTSi teemadest kirjutan. Hetkel on plaan, et arvatavasti aasta jooksul proovin käsitleda erinevaid teemasid seoses haigeks olemisega ja POTSiga ning siis lõpetan blogimise. Eesmärk on see, et oleks olemas vajalik info, millest ehk on teistele abi. Olemas on ka fb grupp, kus saab suhelda ja vajadusel infot ning tuge.

POTS on igal inimesel erinev ja siin blogis on lihtsalt minu kogemused seoses POTSiga. Selles osas on POTS huvitav, sest sellest on ikka väga palju kirjutada. Vahel olen mõelnud, et kas on veel mingeid nii huvitavaid diagnoose, millest saaks nii palju kirjutada. Kes teab, ehk ongi mul POTS põhjusega, et ma ikka usinasti saaksin kirjutada. Ehk see ongi mu kutsumus, kirjutades kuidagi olla vajalik ühiskonnale. Blogide kirjutamine on olnud ka väga huvitav teema ja just see, kuidas blogisid kirjutades on võimalik täita eesmärke ja unistusi. Jälle teema, millest oleks nii mõndagi kirjutada, sest erinevaid blogisid olen kirjutanud 7 aastat ja selle ajaga on igasugused huvitavad tähelepanekuid tekkinud.

Kuid hetkel siin pean lõpetama kirjutamise, isegi nende ridade kirjutamine nõudis palju energiat ja tahtejõudu. Ehk kevadise päiksega saabub energiat…

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s